Millega tegeleb psühhiaater ja millal tasub vastuvõtule pöörduda?

Vaimne tervis on sama oluline kui füüsiline tervis. Kui me pöördume arsti poole valu või palaviku korral, siis sama loomulik peaks olema abi otsimine ka siis, kui häiritud on meeleolu, mõtlemine, uni või igapäevane toimetulek. Psühhiaater on arst, kelle pädevuses on psüühika- ja käitumishäirete diagnoosimine ning ravi.

Allpool selgitame, millega psühhiaater tegeleb, milliste murede korral tasub vastuvõtule tulla ning kuidas vastuvõtt tavaliselt kulgeb.

Kes on psühhiaater ja kes on psühholoog?

Psühhiaater on eriarst, kes on läbinud kuus aastat kestva arstiteaduse põhiõppe ja seejärel eriarstiõppe ehk residentuuri psühhiaatria erialal. Psühhiaater on arst ja saab määrata ravimeid.

Psühholoog on ülikooliharidusega spetsialist, kes tegeleb psühholoogiliste probleemide, psüühika- ja käitumishäirete hindamise, ravimise ning ennetamisega. Psühholoog ravimeid välja ei kirjuta.

Elite kliinikus töötav Lemme Haldre on kliiniline psühholoog. Kliiniline psühholoog omab vastavat kutsetunnistust ja tegeleb inimeste psühholoogiliste probleemide, psüühika- ja käitumishäirete tõenduspõhise uurimise, hindamise ja sekkumise ehk ravimisega. 

Sihtasutus Kutsekoda määratleb kliinilise psühholoogi tööks psüühilise distressi, psüühika- ja käitumishäirete, puuete ja riskikäitumise hindamist, leevendamist, ravimist ja ennetamist. Kliinilise psühholoogi töö esitab kõrgendatud nõudeid tema eetilistele põhimõtetele ja isikuomadustele. Kliiniline psühholoog spetsialiseerub järgmistele valdkondadele: kliiniline lapsepsühholoogia, psühhoteraapia, kliiniline kohtu- ja korrektsioonipsühholoogia ja neuropsühholoogia. Kliinilise psühholoogi töö sisu on inimese isiksuseomaduste, psüühiliste protsesside ja probleemide hindamine ja mõõtmine kehaliste ja psüühiliste haiguste ning inimese psühhosotsiaalse funktsioneerimise raskendatuse puhul, psüühika- ja käitumishäirete psühholoogiline diagnostika, toetav psühhoteraapia, nõustamine, konsulteerimine, õpetamine ja nooremate kolleegide töö juhendamine, eksperthinnangute andmine kliinilise psühholoogia valdkonda kuuluvates küsimustes, koostöö teiste erialade spetsialistidega.

Millega tegeleb psühhiaater?

Psühhiaater hindab vaimse tervise seisundit terviklikult – arvestades nii psühholoogilisi, bioloogilisi kui ka sotsiaalseid tegureid. Vajadusel määrab ta ravimeid ning koostab raviplaani.

Psühhiaater hindab vaimse tervise seisundit terviklikult – arvestades nii psühholoogilisi, bioloogilisi kui ka sotsiaalseid tegureid. Vajadusel määrab ta ravimeid ning koostab raviplaani.

Psühhiaater tegeleb muu hulgas järgmiste seisunditega:

Lisaks hindab psühhiaater, kas sümptomite taga võib olla mõni kehaline põhjus (nt kilpnäärmehäire, vitamiinipuudus, ravimite kõrvaltoimed).

Millal pöörduda psühhiaatri poole?

Psühhiaatri vastuvõtule tasub tulla, kui:

Inimene ei pea ise teadma, kas tegemist on häirega – seda aitab hinnata arst. 

Abi otsimine ei tähenda nõrkust – see on teadlik samm tervise suunas.

Kuidas näeb välja psühhiaatri vastuvõtt?

Esmane vastuvõtt – 60 minutit

Esmane visiit kestab 60 minutit. Selle jooksul:

Vastuvõtt toimub vestlusena. Eesmärk on mõista olukorda terviklikult ning luua usalduslik kontakt.

Korduv vastuvõtt – 30 minutit

Korduv visiit kestab 30 minutit ning selle käigus:

Regulaarne jälgimine aitab tagada ravi tõhususe ja ohutuse.

Kas psühhiaater teeb ka teraapiat?

Mõned psühhiaatrid pakuvad lisaks medikamentoossele ravile ka psühhoteraapiat, kuid sageli tehakse koostööd kliiniliste psühholoogide või psühhoterapeutidega. Parim tulemus saavutatakse sageli kombineeritud raviga – ravimid + teraapia.

Mida oodata emotsionaalselt?

Paljud inimesed tunnevad enne esimest visiiti ärevust. See on täiesti loomulik. Psühhiaatri vastuvõtt on konfidentsiaalne ja hinnanguvaba keskkond. Teie kogemust ja tundeid võetakse tõsiselt.

Kokkuvõte

Psühhiaater aitab mõista ja ravida vaimse tervise häireid professionaalselt ning tõenduspõhiselt. Kui sümptomid häirivad igapäevaelu või tekitavad kannatust, tasub abi otsida. Varajane sekkumine parandab ravitulemusi ja elukvaliteeti.

Abi otsimine ei tähenda, et olukord oleks “väga hull”. Sageli piisab varajasest sekkumisest, et enesetunne paraneks märgatavalt.