Sissejuhatus
Kui naiste viljakuse üle üritatakse laias laastus otsustada hormoonide tasemete ja nende muutuste ja ultraheliuuringutel munasarjadest, munajuhadest saadava info põhjal, siis meeste viljakuse üheks esmaseks näitajaks on spermatosodide ehk meessugurakkude tootlus ja nende parameetrid – mõlemale annab vastuse sperma analüüs.
Teine naiste ja meeste vaheline suur erinevus viljakuse hindamisel on see, et kui naisel küpseb ühes viljastamistsüklis looduslikult vaid 1-2 munarakku ja kunstliku viljastamise tsüklis vastavate hormoonide ravitsüklisse lisandamisel rohkem, siis mehe munandites tekib igapäevaselt kümneid miljoneid spermatosoide (spermatogenees) ja mees väljutab seemnepurske ajal ejakulaadi koostises sadu miljoneid spermatosoide.
See tingib jällegi selle, et kui naise puhul saab tema konkreetse viljakustsükli üle otsustada emaka limaskihi (ehk endomeetriumi) paksuse ja kas loomulikus tsüklis vaid folliikuli – milles munarakk küpseb- kasvamist ultraheliga ja hormoonitasemete muutust jälgides + kehavälise viljastamise tsüklis lisaks viljastamisele minevate konkreetsete munarakkude välimuse ehk morfoloogia ning peale viljastamist toimuvate esimeste jagunemiste põhjal, siis meeste viljakuse üle otsustamine on suuresti statistiline – ei ole ju mõeldav analüüsida iga konkreetse mehe puhul miljoneid spermatosoide või kuidas?
Sestap otsustaksegi näiteks vaid juhusliku 100-200 spermatosoidi välimuse põhjal kõigi spermatosoidide morfoloogia üle ja väljendatakse seda siis ka normaalsete ja defektsete vormide osakaaluna ehk protsentides. Samas tuleb ka kehavälise viljastamise juures otsus teha ikkagi munarakul millise spermatosoidi ta sisse laseb – mõned munarakud saavad selle valimisega paremini hakkama (on kvaliteetsemad) kui teised. Kui aga valida on vaid halbade ja väga halbade spermatosoidide vahel? Sellise tõkke ületamiseks ja viljastumise toimumiseks üritab meditsiin rohkem sekkuda ja valib munarakku mineva spermatosoidi paljude seast ise välja ja süstib selle ka munarakku – ICSI meetod.
Milline näeb siis välja meessugurakk ehk spermatosoid?
Meessugurakk ehk spermatosoid koosneb peast – mis sisaldab normaalse munaraku viljastumise ja edasise arengu jaoks hädavajalikku mehepoolset pärilikku materjali DNA-d (väga tihkelt kokkupakitud kujul) ja mille tippu katab akrosoom, keskosast – kus paiknevad spermatosoidi liikumiseks vajalikku energiat sisaldavad mitokondrid ja sabast – mis tagab spermatosoidi edasiliikumise ja loomulikul teel jõudmise munaraku ehk ootsüüdini naise munajuha tagumises kolmandikus.
Lisaks sellele, et kõik need struktuursed osad peavad spermatosoidil olemas olema, on oluline samuti ka nende osade välimus – morfoloogia. Selle üle saab sperma analüüsi käigus klaasile fikseeritud (kuivatatud) ja erivärvidega värvitud spermatosoidide hindamisega otsustada – kui suur osakaal on nn normaalse välimusega spermatosoididel ja kui suur on erinevate defektide osakaal. Kindlasti tuleb spermatosoidi ehituse juures ära mainida, et tegemist on üheainsa rakuga ja seda ümbritseb üks terviklik membraan.
Sperma analüüsimine
Teisest küljest ent on tänu spermatosoidide massilisele produtseerimisele jällegi mehe seemnerakke võimalik detailsemalt uurida, kuna need seemnerakud võib analüüsi käigus hävitada – ilma, et see põhjustaks mingit märkimisväärset kadu viljastamisprotsessi silmas pidades.
Seetõttu kuivatataksegi üliõhuke spermatosoidide lahuse kiht klaasi külge , eemaldatakse vesi rakkudest ja värvitakse erinevaid spermatosoidi osi erinevalt värvivate differentsiaalvärvidega – kui algselt on spermatosoidid (nagu ka munarakud) värvitud ja läbipaistvad, siis värvimisega muudetakse need kontrastsemaks ja neid on võimalik palju hõlpsamalt ja täpsemini hinnata.
Mida siis spermast on võimalik sperma analüüsi käigus kiiresti hinnata?
- Kõigepealt võiks mees enne spermaanalüüsi jaoks materjali andmist üldjuhul eelnevalt 3-5 päeva seemnepurskega vahet pidada – see annab selgema pildi tema seemnerakkude tootmisest ja viljastamise võimekusest (seemnerakkude hulk ja liikumine),
- spermatosoide hulka ehk kontsentratsiooni,
- spermatosoidide liikuvust ja nende erinevaid kategooriaid: kiired progresseeruvad, aeglased-progresseeruvad, kohapeal liigutavad ja liikumatud,
- spermatosoidide üldist välimust-ehitust – morfoloogiat: normaalsete vormide osakaalu, pea-, akrosoomi-, keskosa-, saba- ja arengudefektide osakaalu ja mitme defekti esinemise oskaalu ühe spermatosoidi kohta (teratozoidindeks),
- seemnevedeliku hulka, värvust, lõhna ja pH väärtust (happelisust-aluselisust), mikroobide ja muude rakuosiste esinemist – annavad teavet mehe sugunäärmete tööst ja suguteede olukorrast,
- spermatosoidide kokkukleepumist ja selle määra (võib teatud juhtudel olla loomulikku viljastumist takistavaks teguriks)
- spermatosoidi membraani terviklikkuse hindamise juures abiks test kus hinnatakse spermatosoidide käitumist hüpoosmootilises keskkonnas – terve membraaniga spermatosoidide sabad “tõmbuvad krussi” ja vigastatud membraaniga (N: surnud) spermatosoidide sabad jäävad sirgeks,
- seisvate spermatosidide suure osakaalu puhul saab spetsiaalse värvimisega teha kindlaks kui suur osa neist on surnud, palju elus (teatud puhkudel võib spermatosoidi liikumatuse põhjuseks olla mingi sba või keskosa struktuurianomaalia, mis enamasti siis juba geneetiline) – kehavälise viljastamise juures võimalik süstemeetodit kasutades elavaid kuid liikumatuid spermatosoide kasutades munarakke edukalt viljastada ja järglane saada.