Archive for märts, 2014

Sünnitusest Elite kliinikus

Eesti ainus erasünnitusmaja Elite jätkab sünnitusabiteenuse pakkumist

Tartus tegutsev Kliinik Elite AS on otsustanud jätkata sünnitusabiteenuse pakkumist endisel viisil. Kõik rasedad, kes on arvel erakliinikutes Elite, Tähe ja Gyne, saavad sünnitada Elite sünnitusosakonnas Eesti Haigekassa toel.

Ka teistes haiglates jälgimisel olevad rasedad, kes on soovi avaldanud Elite erakliinikus sünnitada, saavad seda Haigekassa toel teha.

Kliinikute juhi dr Andrei Sõritsa sõnul on rasedatel huvi Elites sünnitamise vastu endiselt olemas ning küsimusi, ärevust ja hämmingut on naiste seas olnud palju. See on andnud Elite kliinikule teadmise, et sünnitusabiteenus on vajalik ja naiste jaoks on valikuvabadus ja privaatsus oluline.

Ta lisab: “Oleks ju imelik, kui Eesti rase saab sünnitada Helsinkis Haigekassa toel, kuid oma kodumaal, isegi oma kodulinnas seda teha ei saa!”

Kliinik Elite AS palub nendel rasedatel võtta endaga ühendust, kes soovivad 2014. aastal sünnitada Elite erasünnitusmajas. Ühendust palutakse võtta ka nendel patsientidel, kes soovivad günekoloogilisi ja kõrva-nina-kurgu operatsioone. Selle nädala jooksul esitab kliinik nimekirjad Haigekassale.
(veel …)

(2014) Tere emmed ja kõhubeebid -2 !

Pere ja Kodu, märts 2014 numbris, rubriigis Beebi ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja teine artikkel.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras ja Elite kliinik
  
Pere ja Kodu alustas veebruaris koos erakliinik Elitega põnevat projekti: iga kuu jutustame teile, kuidas kulgeb kolme naise rasedus. Arst uurib emade tervist ja näitab titade 3D-4D ultrahelipilte. Eelmises numbris tegime tutvust kolme naisega, kes osalevad Pere ja Kodu ning Elite kliiniku beebiootuse sarjas. Vaatame seekord, kuidas Margel, Kristiinal ja Aleksandral läinud on.
  

Üllatus, rõõm ja pisarad

  
Marge Pihlik-Jõgi (35) tunneb tita tugevaid liigutusi, ei saa enam öösel hästi magada ja on muutunud üliemotsionaalseks. Kõigele lisaks tabab teda üllatus ultraheliuuringul.2014-03-28_083806_1a
 
Marge rasedus on jõudnud kõige kaugemale, 21. nädalani.
Talle on tehtud kaks raseduse skriiningut ja geneetiline test, mis kõik näitasid, et kromosoomihaiguste ja seljaajusonga esinemise tõenäosus on tital väga väike.
“Näiteks Downi sündroomiga lapse sündimise risk on vaid 1:15 000-le.
Muretsemiseks ei ole põhjust,” kinnitab Elite naistearst Deniss Sõritsa.
“Kuidas on rasedus kulgenud?” uurib arst naiselt.
“Normaalselt. Korra lõi paremasse külge suur valu ja käisin erakorralises vastuvõtus, kuid kõik oli korras. Praegu on vaid väikesed valud,” vastab Marge.
“Väikesed valutorked võivad olla. See on tingitud sellest, et emakas kasvab,” kommenteerib dr Sõritsa ja küsib: “Kas emaka kokkutõmbeid juba tajute?”
“Ei taju,” kostab Marge.
“Kas lapse liigutamist tunnete?”
“Nädal aega tagasi esimest korda tundsin, enne seda olid vaid väikesed mulksud,” räägib Marge.
Kuna emakas surub juba tugevasti põiele, peab naine käima tihedasti tualetis, mis on eriti tüütu öösel. Magada ta enam hästi ei saa, sest iga kahe tunni tagant peab tõusma. Tita on juba nii suur, et emal jäävad magades selg ja külg valusaks.
“Nüüd on siis jälle see periood käes, kus tahan palju puhata,” tõdeb Marge.
Just puhkamise ajal on loode kõige aktiivsem ja ema tunneb tema tugevaid liigutusi.
Kui Marge jalutades oma sammu veidi kiiremaks seab, hakkab küljes pistma ja süda natuke peksma. Naine tunneb, et tahaks rohkem värsket õhku, kuid õues käimiseks tuleb aega varuda, et rahulikult teosammul edasi liikuda.
Kõige hullemad on aga järsud tujumuutused, mis Marget paar nädalat tagasi tabasid. “Ühel hetkel naeran, paari sekundi pärast võivad pisarad voolata. Olen hästi emotsionaalne.”
Naisel on tekkinud ka väike terviseprobleem: tema hambad hakkasid lagunema.
Arst soovitab Margel võtta rasedatele mõeldud vitamiine ja lisaks kaltsiumitablette. Ees ootab visiit hambaarsti juurde.
Raseduse ajal kompenseerib haigekassa hambaravi 28,77 euro ulatuses.

2014-03-28_083900_2a

2014-03-28_083926_3a

Õde mõõdab emakapõhja kõrgust (20 cm) ja vererõhku (Margel on see 125/65,
rasedal püsib see tavaliselt umbes 120/80 piires).

 

 

 

Poiss või tüdruk?

Algab põnev ultraheliuuring, kus täna on lootust saada teada tita sugu. Just sellepärast on kaasa tulnud ka Lisett-Marleen (10), kes tahab endale väga õde. Dr Sõritsa uurib kõigepealt lapse südametööd. “Kas sina oled kuulnud, kuidas tita süda tuksub?” küsib ta Lisettilt. Emme kõhust on kuulda tugevaid südamelööke ja arst nendib, et see tähtis organ pulseerib regulaarselt: 138 lööki minutis (normaalne on 120–160). “Siin on tita varbad, kand, sääre- ja reieluu. Siin on sootunnused. Ma juba arvan, kes see on, aga ma veel ei ütle teile,” kruvib dr Sõritsa pinget üles. “Kas poiss?” elavneb Marge, kellele tundub, et ta näeb ekraanil kotikesi. “Hm,” mossitab Lisett. “Ma vaatan seda tavaliselt mitu korda, et mitte eksida,” kostab arst ja hakkab raseda kõhtu natuke mudima, et tita end liigutaks. “Ma arvan, et ta on ikkagi tüdruk,” ütleb arst. “Ma mõtlesin, et poiss!” hüüatab Marge üllatunult ja Lisett naeratab kõrval heameelest. Tita isani, kes töötab Soomes ja ootas rohkem poissi, jõuab uudis natuke hiljem. “Ei ole hullu!” rõõmustab ka Alar Jõgi (27) tütre üle.

 

 


Kõht kasvab, särtsu jagub

2014-03-28_084000_4aKristiina Orrile (25) reedab tema rasedust vaid paisuv piht. Energiat pole tal vähemaks jäänud, seda jätkub nii tööks, õppimiseks kui ka jalutamiseks.

Kristiinal on käes 15. rasedusnädal ja loote geneetiline uuring juba tehtud. See näitas, et raskete haiguste pärast muretsema ei pea.
Eelmisel ultraheliuuringul kahtlustas arst poissi, nüüd on võimalik seda kontrollida.
“Sugu on ilusti näha. Kas ma ütlen või ei ütle?” küsib dr Sõritsa vanematelt.
“Öelge ikka,” vastab Kristiina.
“See on poiss.”
“Algul tahtsin tüdrukut, aga praegu ei ole see enam tähtis. Peamine, et laps oleks terve,” kostab uudise peale isa Enari Sonn (33).
“Me tahaksime mõlemast soost lapsi ja küll me tüdruku ka ära ootame. Loodame, et selleks ei pea enne kuus poissi tulema,” naerab Kristiina.
Dr Sõritsa ütleb, et Kristiinal on vaja anda vereproov, kus määratakse veresuhkru tase, ja võtta järgmine kord kaasa uriiniproov. Veresuhkru määramisele eelneval õhtul ei tohi pärast kaheksat enam süüa.
“Kas te raseda vitamiine võtate?” uurib arst naiselt.
“Võtan. Kas peaks fooliumi veel juurde võtma?” küsib Kristiina.
2014-03-28_084023_5a
“Fooliumi, mis hoiab ära vesipea ja seljaajusonga teket, soovitame juurde võtta kuni 12 nädalat. Teile pole seda enam vaja,” vastab arst.
Kaebusi naisel ei ole. Kadunud on suur väsimus, iiveldus ja isumuutus.
Nüüd tahab maiasmokk Kristiina jälle midagi head õhtul suhu pista, kuigi raseduse algul ei võinud ta koogikesi enam nähagi.
Varem kõvasti sporti teinud naine võtab õhtuti ette ka tunni-pooleteise pikkuse jalutuskäigu.
“Pärast seda on nii värske ja mõnus olla. Naudin seda täiega.”
Ainsana on halvemaks läinud näonahk:
vahel ilmuvad põsele pisikesed punnid, mis naist natuke häirivad.
Uni on Kristiinal küll magus ning sel päeval, kui tööd ei ole, võib ta keskpäevani voodis põõnata.
Teistel päevadel tuleb tal aga end hommikul üles ajada, et minna muusikakooli inglise keelt õpetama. Kristiina jõuab kodus õpilaste töid parandada ja teha ka ise arvestusi Olustvere Põllumajanduskooli jaoks, kus ta õpib teraviljakasvatust.
“Toimetan samamoodi nagu enne, olen suht ergas ja tunnen end superhästi. Ei saaks arugi, et ootan last, kui ma oma kõhtu ei näeks. Paisun hullult igalt poolt ja riided jäävad järjest väiksemaks,”
räägib naine.


 

Rahulik beebiootus

2014-03-28_084126_7aAleksandra Grinevitšile (27) pole kolmekuune rasedus toonud suuri muutusi, kui mitte arvestada sunnitud töölt koju jäämist.
  
Aleksandra titaootus on kõige lühem, vaid 12 nädalat.
Dr Deniss Sõritsa võtab ta arvele ja annab talle rasedakaardi.
“See on tähtis asi, nagu ID-kaart, mida rase peab kaasas kandma,” ütleb ta.
Aleksandral ei ole arstile midagi kurta, sest tervisehädasid tal ei ole.
Kui ta esimestel nädalatel tundis väsimust ja tahtis rohkem magada, siis praeguseks on see taandunud. Ka imelikud isud ei kiusa teda, vaid jäätist ihkab ta tavalisest rohkem.
  
Naine on aga natuke rahulolematu selle pärast, et Maxima kauplusekett, kus ta seni töötas, ei lasknud tal oma tööd jätkata.
“Tahaksin töötada, sest sain teada, et haiguslehele jäädes makstakse mulle vaid 70% palgast,” sõnab ta.
“Rääkige tööandjaga rahulikult ja katsuge leida kompromiss. Hea meelega aitaksin teid, kuid ei saa,” ütleb dr Sõritsa.
Praegu on Aleksandra puhkusel ja ilmselt peab ta jääma seejärel haiguslehele.
“Ma ei viitsi sellega rohkem tegelda, enda ja lapse tervis on kõige tähtsamad. Kodus on hea rahulik,”
nendib naine.

  

2014-03-28_084153_8aDr Sõritsa teeb Aleksandrale Oscar-testi, geneetilise uuringu, mille vastus selgub juba 3–5 tunni pärast. Selleks mõõdab arst ultraheliuuringul loote kuklavoldi paksust ja ema veres määratakse hormoonide sisaldus.
Uuringut kasutatakse kromosoomihaiguste ja väärarengute tõenäosuse väljaselgitamiseks.
Arst mõõdab ka tita pikkust ja osutab tema jalgadele, kätele, ninale ja lõuale.
“Titaga on kõik praegu hästi, tema pikkus vastab ilusasti raseduse arengujärgule ja tema süda lööb regulaarselt.”
Nii lühikest aega kestnud raseduse puhul ei pruugi lapse sugu veel täpselt näha olla.
“Tundub, et tuleb tütar, kuid kinnitan seda järgmisel visiidil,” ütleb dr Sõritsa.

(2014) Üheksa kuu asemel kaheksa aastat

Pere ja Kodu, märts 2014 numbris ilmunud artikkel

Teksti autor: Kirsti Vainküla
Üheksa kuu asemel kaheksa aastat - läbi raskuste lastevanemaks

Kahe poja ema Evelin (36) on üle elanud üheksa raseduse katkemist. Ta räägib, kuidas ta siiski emaduseni jõudis, et julgustada naisi, kel on lapsesaamisega raskusi.

 

Viiekuune pruunisilmne Tristan siputab hoogsalt oma mänguvaibal ning naerab laialt, igemete välkudes. Tema vend, nelja-aastane Karl, tiirutab toas, kopsides pulgaga vastu plekk-karbi põhja. Mõlemal on nalja laialt.

Need kaks poissi oleksid olemata, kui poleks meditsiini, arste, laboreid ja – mis kõige tähtsam – nende ema ning isa tohutut soovi saada päris oma laste vanemaiks.

Lootusrikas algus.

Evelini pereplaneerimine algas 2005. aastal, mil tollal 27aastane naine jäi ESIMEST korda lapseootele. Viiendal rasedusnädalal kuulis Evelin ultrahelis elus esimest korda, kuidas lööb loote süda. Kuid päev hiljem tekkis verejooks. Ja järgmisel nädalal valitses Evelini kõhus vaikus. Elumärki ei olnud enam.
Miks rasedus katkes? Arst leidis mitu asjaolu, neist üks Evelini miniatuursus – ta on 156 cm pikk ning kaalus tollal vaid veidi üle 40 kilo. Lisaks oli töö väga pingeline ning arst andis mõista, et see on “looduslik valik”.
Evelin vähendas töökoormust, kosus 50kiloseks ning jäi TEIST korda rasedaks. Esimesel arstivisiidil kuulis Evelin tema kõhus kiiresti põksuvat südamekest, kuid nädal hiljem saabus taas vaikus.
KOLMANDA rasedusega vahetas Evelin arsti. Esimesel visiidil nägi Evelin ultrahelis, kuidas tema “täpikese” süda lööb, kuid nädal hiljem oli see lakanud. Arst saatis Evelini abikaasaga geneetiku juurde, et “äkki nende geenid lihtsalt ei sobi”. Nad käisid seal ära, kuid ei saanud teada seda ühte ja ainsat raseduse peetumise põhjust. Siiski tuvastati mõlema, nii mehe kui ka naise vereproovist trombofiilia risk (mõlema geen kandis avaldumata MTHFR C677T geenimutatsiooni), ent seda ei peetud lapsesaamise ebaõnnestumise põhjuseks.
NELJANDAL ja VIIENDAL korral kordus sama stsenaarium. Rasedused katkesid. Vaikus vaikuse otsa.
Evelin otsis nõustamist internetist. Leheküljelt Kliinik.ee hakkas talle silma Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearsti Kristiina Rulli üleskutse, et naised räägiksid oma raseduste varastest peetustest. Artikli all oli arsti mobiilinumber ning Evelin helistaski arstile. Teda innustas tagant teadmine, et “kaotada ei ole ju midagi”.
Rull oli ise jõudnud selleks ajaks lapsehoolduspuhkusele jääda, kuid ta korraldas Evelinile palju analüüse. Ent needki ei toonud vastust küsimusele, miks Evelin pole kolme aasta jooksul ema staatusse astunud. Miks kõik nurjub.
“Hing leppis sellega, et mina lapsi ei saa! Ainuke, mis haiget tegi, oli tunne, et ma ei ole õige naine, sest kõik naised ju sünnitavad lapsi,” meenuvad Evelinile tollased mõtted.
Aga Evelin ei andnud alla.
2008. aastal sisenes ta Tartus Andrei Sõritsa kabinetti. Algatuseks uuris Sõritsa läbi Evelini kõhu – ta tuvastas Evelinil endometrioosi 2.–3. astme. See tähendab, et menstruaalveri kapseldub kõhuõõnde ning põhjustab organismis põletikulisi protsesse. Sõritsa opereeris Evelinil kõhuõõnest nähtavad kolded, millele järgnes kolmekuuline ravi.
“See oli esimene kord, kui tundsin, et ma ei pea enam millegi tõestamiseks võitlema, vaid nüüd olen kõige kindlamates kätes ja meie aastatepikkune üritamine pälvib lõpuks “uhke krooni”,” kirjeldab Evelin lootusi arstile.

Päris lapseootus

Kui Evelin 2009. aasta märtsis taas tuttavat “kahte triipu” nägi, ei suutnud ta isegi nutta. Ta oli oma valus karastunud. Nelja aasta jooksul oli see KUUES kord Evelinil end rasedusega arvele võtta.
Viiendal rasedusnädalal kuulis Evelin ultrahelis jälle loote südametukseid. Kaks nädalat hiljem algas verejooks. Sõritsa määras Evelinile range voodirežiimi ning sõnas: “Palun ärge kartke, et teie laps ära sureb – ta ju hakkab muidu seal kõhus nutma ja on kurb. Aga seda ei ole vaja, eks. Tal olete ju ainult teie, ta ema, seega ärge mõelge nii.”
Need sõnad andsid Evelinile jõudu hirmuga toime tulla.
“Alati, kui hirm naha vahele puges, mõtlesin arsti sõnadele ning tundsin, et suudan endas kasvavat hirmu seljatada,” meenutab Evelin.
Kui katkemisoht möödus, hakkas Evelini rasedust jälgima lapsehoolduspuhkuselt naasnud Kristiina Rull. Tallinnast Tartusse sõitis Evelin koos abikaasaga nii, et mees juhtis ning naine ise oli terve tee tagaistmel pikali.
33. rasedusnädalal leidis arst Evelini uriiniproovist valku, mis viitas algavale rasedustoksikoosile ehk arstide keeles preeklampsiale. Samuti oli naise vererõhk lubatust kõrgem ning üle ta keha tekkisid tursed.
35. nädala algul sõitis Evelin Tartusse arsti juurde. Kui sisearst Anne Kirss Evelini läbi vaatas, ütles ta kohe: “Teist saab juba lähiajal ema!” Evelin kirjutati haiglasse sisse.
“Mu emaks saamine ei olegi mägede taga… Mul oli seda raske uskuda,” tunnistab Evelin, kelle sees keerles tunnete karussell – ühtpidi kauaoodatud soovi täitumine, teisalt meeletu hirm enneaegse lapse pärast.
Arstid hoidsid Evelini rasedust viimase piirini – rasedustoksikoosist põhjustatud krampide tõttu tehti naisele aga 35. nädala lõpul keisrilõige. Laps oli sündides 43,5 sentimeetrit pikk ning kaalus 2380 grammi.
Raviarstiks osutus resident Deniss Sõritsa ning Evelin ei jõua ära imestada, kuidas ühe lapse (ja perekonna) saatuses mängivad rolli arstidest isa ja poeg Sõritsad.
“Keisrilõige tehti spinaalanasteesiaga ning ma olin teadvusel. Minu kõrval oli mees, kelle kohalolek oli erakordselt oluline. Sünnitustoas oli meeldiv õhkkond – pingelanguse tõttu naersin vahepeal nii, et kujutasin ette, kuidas mind lappiv doktoriproua peab niidi ja nõela käest panema ning mind korrale kutsuma.”
Evelin mäletab, et kui ta sünnitustoast välja veeretati, siis anestesioloogi abiline tänas teda meeldiva seltskonna eest. See oli äge!
“Kui avanesid haigla välisuksed, tundsin esimest korda elus, et olen millegi suurega hakkama saanud. Väikene pamp mu kätel kinnitas, et kõik toimub päriselt ning see ei ole uni. Kas tõesti see tillukene vammustesse pakitud inimene on meie kauaoodatud poeg?!?” meenutab Evelin elu helgeimat päeva. “Ma olen õnnelik, et sain emaks. See tunne, mis mind täidab, on jumalik, ja ma ei tea, kuidas ma seda tundmata varem elatud sain.”

Sooviks veel üht last!

Kui poeg oli saanud aastaseks, läks Evelin oma arsti Kristina Rulli vastuvõtule. Evelin ja tema abikaasa soovisid veel ühte last.
“Läksime küsima arvamust, kas tasub veel üks laps “ette võtta”. Rull arvas, et pole probleemi. Öeldakse, et kui sünnitusteed naisel kord juba avatakse, tuleb järgmine märksa kergemini,” lausub Evelin. Kuigi ta tundis, et pole emotsionaalselt valmis teise lapsega taas seda kõike läbi elama, polnud tal pikalt aega mõtiskleda – vanus pressis peale.
Evelin jäi rasedaks. SEITSMENDAT korda elus. Aga rasedus katkes kiiremini kui eelmised. Samuti katkesid KAHEKSAS ja ÜHEKSAS rasedus.
“Nüüd ma ei jõudnud enam arsti juurdegi. Rasedused katkesid peaaegu kohe, kui olin rasedustesti teinud,” kirjeldab Evelin lootusetut olukorda. Siiski ei jätnud ta jonni – ta ei tahtnud end 50-aastaselt süüdistada, et ei teinud teise lapse saamiseks kõike võimalikku.
Evelin pöördus taas Andrei Sõritsa poole. Arst vaatas analüüse ja soovitas kunstlikku viljastamist. Evelinile siirati emakasse kaks viljastatud munarakku ning vereproovid näitasid, et Evelin on KÜMNENDAT korda rase. Aga algas verejooks. Rasedus peetus.
See kõik tähendas Evelinile mõõtmatut kurbust. Lisaks riivas teda tundmus, et ta polegi normaalne. Sest õige naine suudab ju emaks saada. Aga Evelini elu viimased kuus aastat olid käinud taktis, kas läheb korda või katkeb, läheb korda või katkeb…
Nüüd, enne kui minna järgmisele katsele, võttis Evelin käsile oma mõtlemise. Ta hakkas mediteerima. Ta sisendas endale, et “saab hakkama” ning et “on õigel teel”.
“Kui esimese kunstliku viljastamise ajal pelgasin endale emaks saamise võimalust tunnistada, sest kartsin, et niipea kui seda teen, kaotan lapse, siis teine rasedus oli tänu meditatsioonile palju lihtsam. Kui läksin teisele katsele, oli mu sees palju positiivsust ning head tunnet. Ma olin rahulik,” ütleb Evelin. Ta üllatus, kui avastas, et seesama rahu säilis ka pärast teist kunstlikku viljastamist. See oli ÜHETEISTKÜMNES kord olla lapseootel.
Ultrahelis käis Evelin Tallinnas Marek Šoisi juures. Kõik näitajad olid korras, loode kasvas ning dr Šois uskus, et varajase preeklampsia ohtu ei tohiks tekkida.See tähendas, et alles 20. nädalal julges Evelin oma vanema poja ultrahelisse kaasa võtta, et talle kõhuvees sulistavat “väikevenda” näidata.
Evelin võrdles päevhaaval oma teist edukat rasedust esimesega. Kui esimese raseduse ajal tekkis valk uriini 33. nädalal, siis nüüd “ilmutas” valk end 36. nädalal. See oli hea märk, kuid juba kolm päeva hiljem oli Evelinil talumatu migreen, ta käis seintest kinni hoides, tasakaalu polnud.
Evelinile tehti erakorraline keisrilõige, sest ta seisund muutus tundidega – preeklampsia tõttu tõusis vererõhk eluohtlikult kõrgele.
“Nii lootsin last 37. nädalani kanda, ent see ei õnnestunud jälle,” ütleb Evelin, kes unustas need mõtted kohe, kui “pisike vastsündinud soe pamp vastu ihu pandi”. Teine laps kaalus 2700 grammi ning oli 47 cm pikk. Selle päevaga lõppes kaheksa aastat kestnud valu ja omamoodi lein.
Täna oma kahte põnni vaadates ei kahetse Evelin ühtegi üleelamist. “Kui oleksin taas sama tee alguses, teeksin selle uuesti läbi, kuigi dr Sõritsa juurde võiks jõuda kiiremini kui kuuenda raseduse ajal. Tagantjärele teeb hingele haiget just see, et mulle anti korduvalt mõista, et minu raseduste katkemised on looduslik valik ja embrüo ei ole piisavalt elujõuline. Mõlemad lõpuni kantud rasedused olid ju algusest peale verejooksudega, kuid tänu voodirežiimile ning õigele ravile on mul kaks imearmast poega,” võtab Evelin kokku.

Evelin soovitab

  1. Ära esita endale küsimusi, miks minuga nii juhtus, vaid küsi: kes saaks aidata?
  2. Kui loomulikul teel ei õnnestu last saada, leia julgust pöörduda viljatusravi arstide poole. Eestis tegelevad IVF ehk kunstliku viljastamisega Ida-Tallinna Keskhaigla, Pelgulinna haiglas asuv reprodutsiivmeditsiini keskus, Nova Vita, Tartu Ülikooli Kliinikum ning Elite.
  3. Kui ühes kliinikus on tehtud mitmeid ebaõnnestunud katseid, vaheta kliinikut, et teine arst raviloo värske pilguga üle vaataks.
  4. Paarid võiksid küsida raseduskriisi nõustamist, nii saab kõige paremini enda sisse kogunenud valu n-ö maha laadida. Evelin on kindel, et kui ta oleks osanud sellele tähelepanu pöörata, oleks esimene tulemuslik ootusaeg olnud emotsionaalselt rahulikum ning esimese lapse elu algus palju hirmuvabam.
  5. Raseduste peetumistesse ja katkemistesse võiksid haiglad tõsisemalt suhtuda.

 


Endometrioos – noorte naiste haigus:

Evelini raseduste katkemise põhjustena pakuti välja verehüübivushäireid (MTHFR geenimutatsiooni), immunoloogilist häiret (immuunsüsteem lükkab võõra valgu välja) ja endometrioosi.

Endometrioos on sage haigus mida põeb 10% sünnitamisealistest naistest. Enim esineb seda 25-30 aastastel naistel.

Haiguse korral asetseb emaka limaskesta (endomeetriumi) sarnane kude väljaspool emakat. Kõige sagedamini on haiguskolded väikevaagnas ja munasarjades.

Endometrioos võib kulgeda kaebusteta, kuid võib esineda ka tugevat valu alakõhus ja ristluupiirkonnas, eriti enne “päevi”. Samuti võib esineda vahekorraaegset kõhuvalu ja menstruatsioonile eelnevat pruunikat määrivat voolust. Haigusega kaasneb tihti viljatus. Paljudel naistel, kellel uuritakse lastetuse põhjusi, leitakse endometrioos, kuid samas ei ole kõik endometrioosi põdevad naised lastetud.

Kuigi endometrioosi kirjeldati juba 19. sajandil, pole haiguse tekkemehhanism täpselt teada. Rolli mängib pärilikkus: kui emal või õel on endometrioos, on inimesel 10 korda suurem oht samamoodi haigestuda.
Täpsemalt: www.endometrioos.ee

(2014) Tere emmed ja kõhubeebid !

Pere ja Kodu, veebruar 2014 numbris, rubriigis Beebi
ilmunud Pere ja Kodu ning Elite kliiniku raseduse arengut jälgiva sarja esimene artikkel.

Teksti autor: Made Laas, Fotod: Hanna Odras

 

Pere ja Kodu alustab koos erakliinik Elitega põnevat projekti: iga kuu jutustame teile, kuidas kulgeb kolme naise rasedus. Arst uurib emade tervist ja näitab titade 3D-4D ultrahelipilte.

 

Tere emmed ja kõhubeebid!

Kümne kandideerinu hulgast valisime välja naised, kelle rasedus on erinevas staadiumis.
3D-4D Ultraheli teostab Doktor Deniss DõritsaKui riiklikus kliinikus jälgiksnende rasedust ilmselt ämmaemand, siis Tartus asuvas Elites teeb seda naistearst Deniss Sõritsa. See võib mõnele naisele tähendada suuremat turvalisust, kuid on ka mugav: probleemide korral ei jooksutata naist ämmaemanda-arsti vahet.
Lisaks kutsub dr Sõritsa nii pered kui ka lugejad erutavale avastusretkele: 3D-4D ultrahelipiltide vahendusel on võimalik teha titaga tutvust veel enne ta sündi. Mullu sooritas arst 3D-uuringuid 430 korral.
Emad, isad, vanaemad, vanaisad ei uskunud ekraanipilti nähes oma silmi: “Ta on ju täitsa inimese nägu!”

“Mehel on tavaliselt raske taibata naise teadaannet: ma olen rase, üheksa kuu pärast saame lapse!
“Millise lapse?” on mees segaduses. Kui tulevane isa näeb aga loote nägu, jäsemeid ja tuksuvat südant, toob see ta reaalsusele lähemale,” lausub dr Sõritsa.
Ultraheliuuring salvestatakse ka DVD-le, seda on võimalik teistele näidata ja teha sellest lühiklipp. “See on erakordne mälestus ajast, kui laps oli kõhus,” rõõmustab dr Sõritsa.
Tutvume nüüd aga naistega, kes lubavad meil oma lapse imelisest ootusajast osa saada.

 

Palju muutusi ja elevust

 

Einar ja KristiinaKristiina Orr (25) on natuke ärevil. Ta ootab 13. nädalat
oma esimest last ja tema keha on märkimisväärselt muu-
tunud.
Mullu oktoobris osales Kristiina fitness-võistlusel, kus ta pälvis 7. koha. Kirglikult spordile pühendunud naine oli seni lapsesaamist edasi lükanud, kuid siis otsustati koos elukaaslase Enari Sonniga (33), et see on tema viimane võistlus.
Paar oli üllatunud, kui napilt mõni nädal hiljem osutus rasedustest positiivseks. “Mina mõtlesin, et selliste asjadega läheb natuke kauem aega,” ütleb Kristiina.
Ka raseduse mõju oli algul tormiline. Kristiina tahtis ainult horisontaalis voodis lebada, sõi vähe või seda, mida varem ei armastanud. Nädalaid nägi nende argipäev välja nii, et Enari kooris enne ehitusele tööleminekut Kristiinale kolm mandariini. Naine sõi mandariinid ära ja keeras uuesti magama. Mõne tunni pärast ärkas ja läks Tartu Elleri nimelisse Muusikakooli
inglise keelt õpetama. Õnneks gümnasistid ei aimanud, et nende õpetajal keerab kõhus ja ta ihkab hullult hapukurgivõileiba.
Müstilised isud ja halb enesetunne taandusid varsti, kuid keha alles hakkas muutuma. Naisele, kes oli viinud oma keha tippvormi, valmistas see parajat pinget. Ta vaatas peeglist suurenenud kõhtu ja ohkas: “Tahan trenni, tahan trenni…” Siis manitses ennast: “Rahune maha, see on ainult üks periood. Trenni saan pärast jälle teha.”
Kristiina on natuke pabinas ja see on ka loomulik, sest on ju see tema esimene lapseootus. “Kas ma olen ka tujukamaks läinud? Ei ole ju?” küsib ta mehelt. “Ei ole eriti,” vastab Enari.
“Aga see võib veel muutuda, ärme hõiska enne õhtut,” naerab Kristiina.
Kui mehed soovivad tavaliselt poissi, siis Enari tahaks hoopis esimeseks tütre saada. Kristiina panustab pojale. “Kui üks juba ütleb tüdruk, peab teine poiss ütlema. Muidu on mage ja ei teki võistlusmomenti,” põhjendab ta.

 

Läbi raskuste titani

Lisett-Marleen ja MargeMarge Pihlik-Jõgi (35) on lapsesaamise nimel palju läbi elanud: kolm raseduse katkemist ja kunstliku viljastamise protseduuri.
Praegu on Marge rasedus jõudnud 18. nädalani ja naine sõnab: “Nüüd läheb loodetavasti kõik hästi.”
Lapseootuse algul tundis Marge suurt väsimust ja tahtis pidevalt magada. Paari kuu pärast saatis perearst ta haiguslehega koju. Marge töötas Tartu Karlova Gümnaasiumi kohvikus müüjana ning pidi tõstma raskeid toidupakke. Omajagu väsitavalt mõjus ka 600 lapse kisa. Praegu tunneb naine end hästi, vaid korra on löönud kõhtu suur valu ja ühel päeval lõhkus pea.

Margel ei ole lapsesaamine kulgenud kergelt. Esimese mehega koos elades ei õnnestunud tal rasestuda, sest munajuhad olid ummistunud. Laporoskoopilisel operatsioonil “puhuti” juhad läbi. Naine jäi beebit ootama, kuid mõne nädala pärast rasedus katkes.
Oli suur üllatus, kui ta kaks aastat hiljem rasedustestilt kaks triipu leidis, ja suur rõõm, kui sündis pisike Lisett-Marleen. Paraku avastasid arstid beebil südameklapirikke ega osanud ennustada, kaua ta elab.
Praegu on Lisett-Marleen ergas 10aastane tüdruk, kes armastab kooris laulu lõõritada ja kodus tantsupiruette esitada. Haiguse tõttu ei tohiks ta küll väga rabelda, aga… “Eks proovi teda kinni hoida,” muigab ema.
Siis abiellus Marge teise mehega ja hakkas ligi kaks aastat tagasi igatsema järgmist last. Jällegi osutusid takistuseks mitteläbilaskvad munajuhad ja seekord soovitas arst kunstlikku viljastamist. Väike elu sai alguse, kuid hääbus mõne nädala pärast, ja nii kaks korda järjest.
“Kogu aeg oli lootus, aga kuidagi ei õnnestunud… Olin väga kurb ja mees päris masendunud,” räägib Marge.
Kolmas kord on läinud paremini ja pere on titaga ultraheli vahendusel juba põgusalt tutvust teinud. Pisike tegelane viskas emme kõhus silda, pani näpu suhu ja lõpuks peitis enda ära. “Alarile näitas ta rusikat!” lisab Lisett.
Marge abikaasa Alar Jõgiga (27) me praegu kahjuks ei kohtu, sest mees töötab Soomes ventilatsioonifirmas. Kodus käib ta kuu-pooleteise tagant ja loodame, et järgmisel ultraheliuuringul saab beebi jälle isa tervitada.

 

Kas tööle või koju?

 

Aleksandra, Mario ja MartinAleksandra Grinevitš (27) ei tea, kas saab rasedana tööd jätkata võib peab koju jääma. See sõltub tema tööandjast, Maxima kaupluseketist.
Elva külje all Peedul elav Aleksandra ootab beebit 9. nädalat. Võrreldes eelmise lapseootusega, kus ta enesetundes mingeid muutusi ei märganud, on seekord olemine märksa raskem. “Väsimus on suur ja tahaks palju magada.”
Kuid naine ei taha ka koju lesima jääda. Teda hoiab virgena praegune elukorraldus, kus ta viib hommikul poeg Martini (3) lasteaeda ja suundub ise Elva Maximasse vahetusevanema abi tööd tegema.
Paraku soovis uus ülemus panna naise praeguselt paberitöölt kaupa vastu võtma. Aleksandra käis juba korra arsti juures, kes ei lubanud tal raskeid kaste tõsta. Kas tööandja laseb rasedal kergemat tööd jätkata või peab ta jääma koju, kus talle makstakse hüvitist 100% töötasu ulatuses? See selgub nädala jooksul.
Aleksandra ja tema elukaaslane Mario Karro (27) soovisid perre järelkasvu, et kahe lapse vahele ei jääks liiga suurt vahet ja aktiivne Martin saaks õe või vennaga mängida.
Keda siis vanemad ootavad, tüdrukut või poissi?
“Minu arvutuste järgi (menstruaaltsüklist lähtuvalt (toim) peab tüdruk tulema,” vastab Aleksandra. “Kõige kiirem võidab!” ei jää Mario alla.
Esimest last ootama jäädes teatas mees, et temaga saab ainult poisse. Sama väitis ka Mario vend oma naisele. Kuna venna perre sündis aga vahepeal tütar, on Mario oma teoorias pisut kahtlema löönud.
Naise-mehe vahelist kirglikku läbisaamist on aidanud ülal hoida see, et tutvuse algusest peale on Mario palju välismaal töötanud, mullu langetas harvesteriga metsa lausa kaugel Siberis. Nii pole rutiini vaja karta.
Rasedus muudab vahel naise emotsionaalsemaks ja tujukamaks. Kas Mario on ka muutust märganud?
“Vahel viskab vimkasid sisse, aga midagi hullu ei ole. Tuleb mul hommikul validool sisse võtta, siis on hea rahulik olla,” vastab mees.